Töötasin kaua aega giidina Energia avastuskeskuses ja läksin lapsehoolduspuhkusele. Peale laste sündi veetsime perega aasta Iisraelis. Seal olles tundsin, et oleks aeg midagi oma tööelus muuta, kuna endine töö ei pakkunud enam rahuldust. Hakkasin siis mõtlema, milline minu uus töö olema peaks ning jõudsin järeldusele, et minu jaoks on tähtis kaks asja: 1) töö peab mulle väga meeldima; 2) see peab olema selline töö, mis on alati vajalik. Nende kriteeriumide alusel jõudsin lõpuks Tallinna Majanduskooli kodulehele ja avastasingi sellise toreda eriala nagu sekretär.
Võistlustelt osa võtma innustas tahtmine teada saada, kui palju on aasta jooksul õpitud ja kui palju sellest on tegelikult ka meelde jäänud. Muidugi ei saa ütlemata jätta, et oli ka väike võistlusmoment oma lähimate kursakaaslastega. ? Nii kõrgele kohale jõudsin tänu eesti keele õpetajale Kristina Kasele ja koolipsühholoogile Ester Raiendile. Nemad olid need, kes aitasid meil valmistuda kutsevõistlusteks. Täpsemini siis avaliku kõne vooruks. Nende abi oli tohutu, nad muudkui sundisid meid jälle ja jälle proovima ja treenima, andsid nõu ja õpetasid, kuidas oleks parem mingit asja teha.
Võistlustel oli kolm vooru. Esimene voor puudutas ajalugu. Ehk siis pidime vastama küsimustele, mis puudutasid sekretäride eriala. Teine voor oli seotud otseselt sekretäritööga. Pidime vastama küsimustele, mis olid seotud dokumendihaldusega ning lõpus anti ette tekst, mille alusel tuli koostada korrektne kiri. Viimaseks vooruks oli avalik esinemine. See oli voor, mida minu arvates kartsid kõik, kuna kellelegi meist väga ei meeldi avalikult rääkida. See oli ka voor, mis võttis kõige rohkem valmistusaega – ligi poolteist kuud. Aga see aeg oli seda ka väärt, kuna selles osavõistluses saavutasin esimese koha.
Mille poole pürgin? See on hea küsimus. Tegelikult ei oskagi sellele väga täpselt vastata. Alustuseks soovin kooli ära lõpetada, siis läheks võib-olla magistriõppesse edasi.
Lapsena unistasin saada hoopiski arstiks.