Teie ees on projektijuhtimise ema – meie kooli üks hinnatumaid õppejõude, ettevõtte OÜ Pragent asutaja Lily Loidap.

Kui küsisime, kuidas leidis ta tee projektijuhtimiseni, saime vastuseks: ’’Projektijuhtimise teoreetilise osaga puutusin kokku 1996. aastal, kui Soome koostööpartnerid käisid Eestis ja meie organisatsioonis koolituse tegid. Praktilise eluga ei osanud siis seoseid luua. Kujutan ette ka oma õpilasi samas situatsioonis – kui nad ei ole elus projektijuhtimisega kokku puutunud, siis on keeruline ka praktilisi seoseid luua. Aga nagu mu vanaema ütles, siis „elu õppab“. Nii mindki. Väikeses, IT professionaale ühendavas MTÜs oli vaja kõigil töötajatel teha kõike. Seal siis esimesed praktilised kokkupuuted projektidega, hiljem juba uute projektide plaanide koostamine ja siis ka juba juhtimine. Hiljem aitasin erinevates organisatsioonides ka teistel asju läbi mõelda ja teostada. Seega olen peamiselt õppinud praktikast.’’

Majanduskooli õppekeskkonda ja õpilasi kirjeldab Lily nõnda: ’’TMKsse saab õppima tulla peale gümnaasiumit. Suur osa õppijatest juba töötavad ja palju on ka neid, kes omandavad teist eriala. Seda kõike arvestades suudavad nad hästi luua seoseid oma igapäevase elu ja õpitava vahel. Lektori jaoks tõmbab motivatsiooni alla õpilane, kelle eesmärk on vaid kohustuslik A kirja saada. Enamik TMK õpilastest tuleb siiski selleks, et tõesti teadmisi omandada, mitte „lapsepõlve pikendada“. Selline eeltingimus on lektori jaoks rõõmustav ja tekitab tahtmist õpetatavat iga grupi jaoks just nii sobivaks teha, kui võimalik, et igaüks saaks loengust võtta nii palju, kui keegi võimeline on.”

Lily lisab: “Keskkond koolis on usaldusväärne, st lektorite tööd usaldatakse. Kool ei dikteeri väga täpselt ette, kuidas õpetada. Kuna õpetajad on enamjaolt tulnud nn „põllult“, siis on nende usaldamine ka põhjendatud. Olin umbes 15 aastat kooli nõukogu (nüüd nõukoda) liige ja saan kinnitada, et kool teeb pidevalt samme selleks, et õppijate rahulolu kasvaks ning õppekavad oleksid turu nõudmistele vastavad.’’

Väiksena oli Lilyl soov saada bussikonduktoriks. ’’Täna sellist ametit ei ole, aga see oli inimene, kes maaliinide bussis kaasa sõitis ja pileteid müüs. Tal olid sellised vahvad piletite rullid kaelas ja mis peamine – ta sai alati istuda esimeses pingis, kus oli väga hea teed jälgida. Oleksin ka kangesti tahtnud seal istuda ja aina reisida. Hiljem oli veel erinevaid mõtteid, näiteks stjuardess, meremees ja mannekeen (täna on selle nimetutus modell) ning baleriin. Vanemad isegi kaalusid, kas mind mitte esimesse klassi panna balletikooli, aga arvati, et nii väikest last ikka kodunt kaugele ei saada. Pikalt oli ka näitlejaameti salaunistus. Minu õpitavas erialas oli õppekavas päris palju näitleja meisterlikkuse ainet. Ahjaa, ja kui peale põhikooli tegi klassijuhataja (praegune klassiõpetaja) karjäärinõustamist, siis minu jättis ta vahele. Kui läksin temalt küsima, et miks Te mind ei konsulteeri, siis sain vastuseks: „Ma ei oska sulle midagi soovitada, sa mine klounikooli!“ Mida!’’.

Tore, et Lily siiski meile õpetama on jõudnud — koos kasutaja(te)ga Anneli Luist ja Vitaly Holstinin.