Teeme tutvust meie õppetööaudiitori Anti Radikuga, kes valiti Tallinna Majanduskooli töötajate poolt aasta kolleegiks 2021.

 

Töökaaslased on Anti kohta öelnud järgmist:

Ta on alati otsekohene ja siiras. Kunagi ei ütle abivajajale ei, mõistlik ja empaatiline. Tunnustamist väärt mees. Anti hoiak on aruteludes alati toetav, asjalik, just tema esitab alati õigeid küsimusi ja pakub ka häid lahendusi. Anti olek kolleegina on sõbralik, hästi mõnus on tema naljasoon. Anti täidab tööülesandeid äärmise kohusetundlikkusega, pigem teeb rohkem kui piirdub nõutuga. Anti on väga abivalmis, kiire, konkreetne, sõbralik ja alati olemas! Ta on väga palju panustanud uude praktikakorraldusse ja teinud suure töö ära. Anti on alati leidnud aega, kui mul on küsimusi olnud ja olnud igas mõttes toetav kolleeg.

Millega tegeled Tallinna Majanduskoolis?
Aitan otsida võimalusi, kuidas saaksime õppetööd ja õpetamisega seonduvaid protsesse parendada ning ajakohastada, et suurendada õpilaste rahulolu meie koolist saadava hariduse osas.

Kuidas sellesse kooli jõudsid?
Esimesed kogemused inimeste õpetamisel sain ma mitukümmend aastat tagasi, töötades Eesti Energia Teeninduses, kus mulle pakuti võimalust oma põhitöö kõrvalt  (äriklientide ja võrgumüügi osakonna juhataja) proovida kätt ka sisekoolitajana. Koolitused läksid hästi – kolleegid olid väga rahul ja mina ise samuti. 😉 Mõni aeg hiljem otsis Eesti suurimaid ja tuntumaid koolitusfirmasid Invicta oma meeskonda uusi treenereid. Liitusin Invictaga, olles koostööpartneri rollis. Tegutsesin kahel „rindel“ – põhitööna äriettevõttes juhtival ametikohal (osakonnajuhataja, müügidirektor, tehnikadirektor) ning selle kõrvalt koolitajana.

Ühel hetkel, olles saanud 50 aastaseks, tundsin, et ei taha enam ärimaailmas vastutavatel ametikohtadel töötada. Soovisin sellest „oravarattast“ välja hüpata. Aga millega siis tegelema hakata? Selget nägemust mul ei olnud. Hoidsin lihtsalt aktiivselt pilku peal töökuulutustel – äkki hakkab midagi sellist silma, mis mind tõesti kõnetaks. Ja varsti ilmuski kuulutus, kus Tallinna Majanduskool otsis oma meeskonda administratiivtöö õppetooli juhatajat. Pidasin ka oma abikaasaga aru, et kas ma olen ikka valmis suureks muutuseks, minnes tööle riigisektorisse haridusmaailma.

Poolteist aastat hiljem loodi majanduskoolis õppetööaudiitori ametikohta ja Helen Raid pakkus mulle võimaluse seda rolli täitma hakata.

Mis on Sinu töö juures see miski, mis paneb jätkuvalt silma särama ja miks just majanduskoolis?
Kui majanduskoolis õppetooli juhataja rolli vastu võttes olid mul algselt kõhklused, kas langetasin ikka õige otsuse – on see „teema“ ikka mulle sobiv, siis paar kuud pärast tööle asumist olin veendunud oma valiku õigsuses.

Mulle väga meeldib, meie kool „ei püsi tardumuses“, vaid käime ajaga kaasas, sh uute õppekavade ideid välja käies püüame vaadata ja näha tulevikuvajadusi.

Väga äge on see, et pealehakkamist ja uute ideede väljakäimist toetatakse. Samas ei jäeta sind nendega omapäi üksi pusima, vaid vajadusel on töökaaslased lahkelt valmis kaasa lööma ja abistama.

Minu üheks ülesandeks on koguda ja analüüsida õpilaste tagasisidet õpetajate ning nende poolt läbi viidud tundide kohta. Suurt heameelt valmistab lugedes õpilaste, võiks lausa öelda, et ülistavaid kommentaare meie õpetajate kohta. Ja selliseid õpetajaid, kes saavad oma õpilastelt väga kõrgeid hinnanguid, on meie koolis väga palju. Tõeline rõõm! Ja eks see ole ka põhjus, mis Tallinna Majanduskool on olnud aastaid sisseastujate seas nii popp.

Lisaks ei lase ma oma õpetamiseoskustel rooste minna, andes koolis ka pisut tunde (müük, teenindus, läbirääkimised). See energia, mille ma auditooriumilt tunni käigus tagasi saan, on kordades suurem energiast, mille ma tunni andmisele kulutan.

Kellel soovitaksid majanduskooli õppima tulla?
Inimesed, kes ameti õppimisel väärtustavad seda, et neile jagavad teadmisi eelkõige oma valdkonna praktikud, kes ise igapäevaselt antud valdkonnas ka töötavad – et õpe oleks võimalikult „elulähedane“, mitte pelgalt teooriate tutvustamine.

Millega lisaks siin toimetamisele veel tegeled? On Sul põnevaid hobisid?
Noorusest saadik olen tegelen jõutreeningutega. Viimased paarkümmend aastat olen mootorrattaga sõitnud, pea sama kaua hobisukeldumisega tegelenud ning viimased viis aasta lisaks ka IPSC raames püstolit kõmmutanud. Aeg-ajalt tuleb peale hoog ja siis teen pilte vana-kooli fotoaparaatidega 35 mm filmilindile. Raamatute lugemine on ka igapäevane (peaks vist ütlema: -õhtune) tegevus. Loen nii põnevikke ja kriminulle kui teaduslikku/erialast kirjandust. Mul on ka huvi Ameerika (sport)autode vastu ja et mind huvitab toitumise mõju tervisele – seetõttu olen õppinud tervisenõustajaks toitumise alal ning uurin erinevate toiduainete mõju vähidiagnoosiga inimestele ning avaldan sellekohast infot vastavas Facebooki grupis.

Kelleks unistasid lapsena saada?
Nooruses oli mul kaks „kindlat valikut“ – saada kas mehaanikainseneriks (isa järgi) või kirurgiks (ema oli meditsiinitöötaja, Mustamäe polikliinikus kirurgiaosakonna vanemõde, Tõnismäe haigla ülemõde). Juba väikese poisina mängisin arstiriistadega – süstlad-nõelad, skalpellid, pintsetid, marlisidemed, vatitampoonid, haavaõmblemisniidid, mikroskoop jms. Ema tööjuures, kirurgiaosakonnas, oli väga põnev käia. Tegin emale ja vanaemale süste (taguotsa) 😉 vast juba 6-7 aastaselt, kui nad ei hakanud polikliinikusse selle „tühise asja“ pärast minema. Samuti oli äge käia isa töökohas, Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis ja näha, kuidas insenerid, tol ajal veel vatmani paberile, põnevaid seadmete ja tööstushoonete jooniseid tegid. Lapsena tegelesin muuhulgas auto- ja lennumudelismiga, ehitasin helisüsteeme – kõlareid, võimendeid ja muid elektroonikaseadmeid. Keskkooli lõpul langetasin otsuse minna (vanema venna jälgedes) õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tänane Tallinna Tehnikaülikool) peenmehaanikaseadmete erialale.