Turundus Taskus videopodcasti 6. saates tuleb juttu nügimisest ja kommunikatsioonist.

Saatekülaliseks on nügimise uurija, kommunikatsiooniinimene ja muusik Heiko Leesment, kes ühtlasi aitas koostada Tallinna Majanduskooli uut kommunikatsioonispetsialisti täiendkoolituse õppekava. Saatejuhiks on turunduse õppetooli juht Triin Rum.

Heiko Leesment toob välja saates räägitud kolm olulist mõtet:

• Meil on oluline tajuda oma rolli valikute arhitektina. Eriti positsioonidel, mis vastutavad meie keskkonna ohutuse eest. Näiteks Pärnu-Jaagupi lähedal maanteel veoautode vahel kooli kõndivad lapsed on sügav turvalisuse probleem, millele ei saa ega tohi läbi sõrmede vaadata. See on mülgas (sludge), mida inimestest hooliv riik ei tohiks endale lubada. Rootslaste nullvisiooni mõtteviis aitaks ka meie liikluskeskkonna kujundajaid – hukkumise eest ei vastuta hukkunu, vaid inimeste surma võimaldava keskkonna looja. Eestis on meil veel pikk tee, et inimeste karistamise, hirmutamise, nügimise jne. juurest ühiskonnani, kus avaliku sektori valikute arhitektid ka oma vastutust tajuksid. Pigem otsime efektiivsemaid vahendeid karistamiseks. Näiteks rahunemispeatus.
• Nügimise suurim probleem on selles, et see peab inimest irratsionaalseks ja ei tee ka midagi selle olukorra parandamiseks. Nügiv riik lööb inimeste ratsionaalsusele käega ja kannab selles mõttes inimesi maha. Jällegi oleks abi sellest, kui me inimeste süüstamise ja nügimise asemel keskenduks vigadele meie valikuid kujundavas keskkonnas. Me peaksime tegelema mülgastega, mis muudavad meie elu keerulisemaks, kulutavad aega, panevad ohtu meie elu ja tervist või toodavad hoopis ebavajalikku müra ning segadust.
• Rohepöörde osas tuleb õppida koroonaviiruse kaasusest. Nügida saab ainult siis, kui on olemas laiem ühiskondlik konsensus selle osas, mis on probleem ja mida me saame selle lahendamiseks teha. Ühiskondliku kokkuleppeni ei saa inimesi nügida (kuigi mõned esitlevad just nii oma tegevust), selleks on teised meetodid, mille hulgas nügimine võib olla üks, aga nügimine üksi ei lahenda kogu ülesannet. Lisaks tasub meil olla ettevaatlik eeldustes, millega sellise kokkuleppe laua taha läheme. Kui me eeldame jäigalt, et inimene on irratsionaalne, saamatu ja rumal, siis me lepimegi sellega, et inimeste harimisest, võimestamisest ja kaasamisest pole kasu. Aga kas selline mõtteviis meid ka päriselt paremasse kohta viib?

Vaata videopodcasti:

Kuula podcasti: