Anna Lavei on majanduskooli turunduse eriala ja jätkusuutlikkuse spetsialisti täienduskoolituse õpetaja, digitaalse roheinnovatsiooni platvormi Sprint for Planet looja ja KehaLabori juhendaja.

Anna oli TMK õppijate kaasava eelarve häkatonil mentoriks tiimile, kes häkkis ideed, kuidas muuta Tallinna Majanduskoolis prügi liigiti kogumise süsteem kasutajasõbralikuks. Anna juhendamisel alustame ka majanduskoolis liikumist rohelisemaks kooliks ning seda kogu eesootava aasta jooksul. Nüüd on meil suurepärane võimalus Annaga lähemalt tuttavaks saada. 

Loe täpsemalt edasi, miks pidi Anna tsiviilisikuid evakueerima, stabiliseerima kriisiolukordi, pidama rahukõnelusi ja sõitma maasturitega miiniväljadel ning kas on võimalik õppida korraga neljas ülikoolis?

Palun tutvusta ennast. Millistes ettevõtetes või rollides oled varem töötanud? 

Elu disainides naudin dünaamikat ja eksperimentaalsust. Seetõttu olen ka valinud liikuvad ja loovad erialad. Olen mover (liikuja) ja teenusedisainer. Alustasin 19aastaselt tööd Mehhikos humanitaartöö valdkonnas. Sealt edasi õppisin Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis (BFMis) meediat. Mäletan selgesti, kuidas endine BFMi direktor, Hagi Šein, suunas mind ERRis Pöffihundi ja teiste kultuurisaadete juures toimetama. Telemaastik oli tõepoolest intellektuaalselt väljakutset pakkuv, kuid tundsin vajadust olla loomulikus valguses ja liikuda dokumentalismi suunas. Saabuski võimalus osaleda Etioopias dokumentaalfilmi projekti juures, kus mõistsin, et rahvusvaheline humanitaartöö on minu jaoks piisavalt kreatiivne, et selles suunas edasi liikuda.

Jätkasin tööd Johannes Mihkelsoni Keskuses pagulasabi projektide juures ja sealt edasi kolisin Austraaliasse ja töötasin kaks aastat Melbournes rahvusvaheliste pagulasabi tugistruktuuride juures (Australia for UNHCR ja Ames Australia). Võrratu oli töötada organisatsioonis, kus on üle 90 erineva rahvuse. Sellel perioodil hakkas minus kasvama soov läbida German Aid Networki poolt korraldatud kriisiabi koolitus Saksamaal ja samuti kandideerisin NOHA Erasmus Mundus Joint magistri programmi.

Peatselt alustasin õpinguid rahvusvahelise humanitaartöö ja kriisiabi erialal. Õpingud toimusid neljas ülikoolis (Varssavi ülikoolis Poolas, Bochumi ülikoolis Saksamaal, Groningeni ülikoolis Hollandis ja Gadjah Mada ülikoolis Indoneesias). See oli haruldane õpikogemus, mis lõppes Brüsselis simulatsiooni eksamiga, mida tulid tegema UNHCRi esindajad New Yorgist. Samuti pidime läbima Berliinis Punase Risti poolt korraldatud füüsilise eksami. Osad tudengid olid tsiviilisikud, teised kogukonnaliikmed, maskeerunud terroristid, kohaliku valitsuse esindajad, aktivistid, parameedikud, mittetulundusühenduste töötajad. Pidime tsiviilisikuid evakueerima, stabiliseerima kriisiolukordi, pidama rahukõnelusi ja sõitma maasturitega miiniväljadel. Usun, et sellist eksamit ma rohkem ei koge. Adrenaliin oli laes ja samuti soov mõista, kuidas kriisiabi projekte reaalsetes sõjakolletes juhitakse.

Minu esimene missioon oli Iraaki, kus algselt töötasin Süüria pagulaslaagris kuni sõjaline olukord eskaleerus ja Erbil, kus me paiknesime, täitus üleöö Mosulist pärit pagulastega. Meie fookus liikus momentaalselt pagulaslaagrist linna, kuhu pidime looma varjupaike kirikutesse, koolidesse, haiglatesse ja maha jäätud hoonetesse. Tegime tihedalt koostööd valitsusasutuste, haiglate ja humanitaarabi organisatsioonidega. Olin kommunikatsiooni spetsialist ja korrespondent ja samuti tegelesin kriisiabi andmisega pagulaste vastuvõtupunktides. Antud missioon jäi minu viimaseks, sest kaks kuud hiljem kell 5 hommikul saime teate, et kohe alustatakse õhurünnakutega lennujaama kohal ja on viimane võimalus Iraagist lahkuda. Piiripunktid olid selleks hetkes suletud pommitamiste tõttu ja maismaa kaudu lahkuda oli võimatu. Olin ainus, kes meie tiimist sai esimese lennu peale. Minu meeskond veetis unetu öö lennujaamas oodates järgmist väljalendu. Siiani mäletan tunnet kui viibisin ülevalpool pilvi päikesevalguses teades, mis toimub maapeal, millelt just õhku tõusin. Otsustain, et see missioon jääb minu viimaseks.

Milliseid varasema tööelu kogemusi ja teadmisi õpetaja ametisse kaasa tood?

Olles füüsiliselt viibinud Etioopias ja näinud kõrbestumist ja selle tagajärgi kohalikele elanikele ning olles kogenud Indoneesias Aceh piirkonnas tsunami tagajärgi ja vohavat terrorismi, mis kannatanud piirkonna üle võttis, oskan professionaalsest ja isiklikust perspektiivist avada ja analüüsida kliimakriiside tekke põhjuseid ja kirjeldada nende tagajärgi. Samuti seon kllimakriisi temaatikat sotsiaalmajandusliku arengu ja teenusedisainiga. Teenusedisain aitab koosloome meetodil disainida toimivaid lahendusi, mis on harmoonias keskkonnaga. Mäletan tööpäeva, kus me pidime pommitatud piirkondades asuvatest pagaritöökodadest kokku koguma leivaküpsetusvahendid, et saaksime pagulaslaagrisse ehitada pagaritöökoja. Vahendeid oli vähe, kuid laagris oli sadu pagareid, kes asusid kohe vabatahtlikult tööle. 

Mis Sind õpetaja rollis kõige rohkem inspireerib?

Idee, et saame avardada õppijate maailmavaadet ja anda neile peamise tööriista, milleks on küsimus – miks? Ma soovin, et igal teemal, millest me räägime tuleks auditooriumist vähemalt viis miksi. Usun, et nii kutse- kui ka kõrgharidus võrdub analüütilise ja kriitilise mõtlemise omandamisega. Saame luua ühiskonnas hariduse kaudu innovatsiooni vaid siis kui meil on julgeid pioneere, kes küsimusi esitavad, teemadesse sügavalt sisse vaatavad ja erinevaid meetodeid kasutavad, et lahendusi disainida. Usun, et teenusedisain on üks viis, kuidas integreerida loovmõtlemine ja julgustada õppijaid disainima lahendusi keskkonnaga seotud probleemidele. 

Mis Sind nii inimesena kui professionaalina inspireerib ja paneb silma särama?

Siirus ja avatus. Mind puudutab sügavalt kui näen õppijates siirast huvi teemade ja võimaluste vastu, mida me neile pakume. Samuti inspireerib mind nende avatus mõelda ringist välja, sest kast on liiga väikseks jäänud.

Kelleks unistasid lapsena saada ja millest unistad täna?

Olles 5aastane alustasin Tallinna Muusikakeskkoolis viiuli õpinguid. Armastus muusika ja tantsu vastu kasvab minus edasi ja on osa minu argipäevast, kuid tunnen suurt naudingut ka akadeemilisest tööst. 

Disainin digitaalselt visuaalseid ja interaktiivseid roheõppeplatvorme ja materjale, mis aitavad õppijatel ja asutustel selgemini mõista, kuidas kliimakriisis toimida ja milliseid muutusi on vajalik teha, et tulevikus harmoonias elada. Minu ettevõte Sprint for Planetit kasutab selleks disainmõtlemist, ringmajandusmudelit ja AI tööriistu. Oleme oma tiimiga võitnud häkatone ja hetkel otsime investoreid, et kõik olemasolevad ideed ellu viia.

Viimati loetud raamat, mida soovitaksid ka teistele?

Armastan luulet. Mind on inspireerinud aastaid Jalāl al-Dīn Muḥammad Rūmī, kes on Pärsia poeet 13. sajandist. Doris Kareva on tõlkinud tema mõtisklusi ja luulet suurepäraselt eesti keelde, kuid antud mõte on minuga rännanud kaasa inglise keeles: Wherever you are, and whatever you do, be in love. Rumi

Ole hea ja jaga mõnda üllatavat  fakti enda kohta, mida enamik inimesi ei tea.

Antikvariaadi turgudel seigeldes olen avastanud võrratult inspireerivad trükimasinaid, mis on leidnud endale koha minu kodu kirjutusnurgas. Lahkudes riigist, olen need ilusad sõnamasinad kinkinud edasi enda kohalikele sõpradele. Tunnen suurt rõõmu iga tähe kõlast ja ilmselt ka sellest rituaalist istuda ja mõtiskleda, valida sõnu ja luua paberil elu.