Tallinna Majanduskooli on jõudnud põnev ja ainulaade fotonäitus „Eesti kutsekooli nägu“. Fotode autoriks on Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom. Fotonäitus on üles seatud koolimaja A korpuse esimesel korrusel ning on huvilistele avatud märtsi lõpuni. 

Kalle Toom kirjutab oma fotonäitusest valminud raamatust ja näitusest nii:

Hea on pildistada seda, millest ma põhjalikult aru saan, mis mulle läheb korda ja millega ma olen isiklikult seotud. Umbes sellist mõtet jagas Kaupo Kikkas selgituseks, kuidas ta on jõudnud muusikute pildistamiseni ja selle juurde ka jäänud. Sellest mõttest algas minu koolijuhtide fotoprojekt.

Mäletan päris hästi, kuidas ühel 2021. aasta suvepäeval aianduskoolist koju sõites küsisin endalt: „Mis see on, mida ma tahaksin pildistada, mida ma mõistan ja millest hoolin?“

Vastasin endale: „Kutseharidus muidugi! Ja selle juhtimine.“

Selsamal tunnisel autosõidul sõnastasin enda jaoks fotoprojekti idee. Alustasin küsimusest, kuidas anda fotol edasi kutseharidust ja selle mitmekesist tähendust? Ilmselt tuleb piire ahtamaks tõmmat. Esimene tõdemus oli lihtne ja selge – kutseharidus sünnib kutsekoolis, mitte ministeeriumis, sihtasutuses ega ametis. Teisega oli keerulisem – pildistan küll koolis, aga nii tööd kui ka muid toiminguid tuleb portreteerida inimese kaudu. Aga kes on need inimesed?

Kuivõrd koolis on esimesel kohal õppimine, siis tundub loogiline, et pildistada tuleks õpilast. Aga kui üldistatav on üks õpilane? Mis võiks olla tema eriala? Sel viisil jõuaksime hoopis erialade portreteerimiseni. Kas pildistada siis õpetajat? Tema on koolis kõige tähtsam – ega õpilane ei saa targaks, osavaks ega õnnelikuks, kui õpetaja ise seda pole. Aga kui palju õpetajaid oleks vaja üles pildistada, et anda edasi kutsehariduse olemust? Samas võib vaadata kooli laiemalt kui kutsehariduse jaoks loodud institutsioon. Kelle ülesanne on kujundada kool kohaks, kus tahetakse õppida, õpetada ja töötada? Kes esindab kutsekooli ja kutseharidust avalikkuse ees ning on tihtipeale kutsehariduse kõneisik? Koolijuht! Sellega oli valik tehtud – kutsehariduse portreteerimiseks pean pildistama koolijuhti.

Tegin selgeks veel mõned põhimõtted, mida koolijuhtide-kolleegide pildistamisel järgida. Lühidalt on need fotod mustvalged portreed, mida pildistatakse juhi enda koolis. Koolist kooli käimisele ja pildistamisele kulus ligi kaks aastat. Esimesed fotod tegin 2021. aasta sügisel ja viimased 2023. aasta juunis. Ma ei seadnud endale ajalisi eesmärke ega piiranud portreteeritavate arvu, kuid ühel hetkel mõistsin, et päris nii ei saa. Minu teekond kutsehariduse maastikul on kestnud üle 25 aasta, nii on ka võimalikke portreteeritavaid väga palju. Kuid kuhugi tuleb tõmmata piir või muidu ei lõpe see fotoprojekt kunagi. Nii jäid ühel või teisel põhjusel mu kaamerast puutumata mitu endist ja praegust koolijuhti. Kõik nad on tähelepanuväärsed inimesed, kes oma tegude poolest kuuluvad siin esitletutega samasse seltskonda.

Üks tähtis asjaolu kogu ettevõtmise juures on selle subjektiivsus, see fotoprojekt on isiklik. Nii näen ma inimesi, kes on mind sellel teel mõjutanud, kellega koos oleme kündnud kutsehariduse põldu ja kes on kutsehariduse eduloo taga. Seetõttu oli mu jaoks väga tähtis mitte lihtsalt koolijuhti pildistada, vaid portreteerida teda kui inimest. Portree on alati kahe inimese koostöö, omamoodi isegi intiimne. Ma olen selle usalduse eest südamest tänulik!

Näituse fotod on prinditud Elavad Pildid,  Aleks Märtson.

Raamatu kujundas ja toetas fotode valimisel Katrin Kisand Tartu Kunstikoolist.

Fotol Triin Laasi-Õige, kes juhtis Tallinna Majanduskooli 2016–2023.