Aprillikuu viimasel päeval lendasin Erasmus+ programmi abil Itaaliasse, täpsemalt Sardiiniasse. Saar, mis on ümbritsetud helesinistest ja piltilusatest laguunidest, kuid on sisemaal veidi metsik. Kaks korda Eestist väiksemal pindalal elab mõnisadatuhat inimest rohkem kui meil ning kuigi ikkagi osa Itaaliast, siis tunnetavad kohalikud üsna tugevat sardi identiteeti, oma keele ja kultuuriga. 

Kuidas ma maagilisele saarele sattusin?

Selleks, et Sardiiniasse töövarjutama saada, kirjutasin kümneid kirju ja mitte ainult üks kord. Lõpuks aitas mind välja LinkedIn, kus läbi ühe õppejõu jõudsin õigete kontaktideni. Isekootud programmi paika loksutamine võttis itaallastega omajagu aega ja kannatust, kuid kuklas püsis meeles ikka Tallinna Majanduskooli rahvusvahelise koostöö koordinaatori Anneli Pikkmetsa sõnad, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Täpselt nii oligi! 

Töövarjutamisest õpetamiseni

Plaan oli lihtne. Minna kolmeks ja pooleks nädalaks Cagliari Ülikooli ning külastada võimalikult palju erinevaid (turundus)kommunikatsiooni ja meediapädevuse alaseid loenguid. Lõppes aga see kõik sellega, et kõikides ainetes sai ka minust mingil määral külalisõpetaja. Kui pakutakse, siis tuleb võimalustest ikka kinni haarata. Nii andsin magistritudengitele kahetunnise projektijuhtimise ja brainstormingu tunni. Meediaõpilastele tutvustasin Eesti inforuumist näiteid, mis tõestavad meediapädevuse ja kriitilise mõtlemise vajalikkust. Turismi õppivaid noori püüdsin inspireerida “kastist väljas” turundusvõtetega. 

Hirmul on vaid suured silmad ja muud miskit

Mul oli kaks hirmu. Esiteks, kas minu inglise keelsest tunnist saadakse piisavalt aru ja kas kohalikud väärikad õppejõud vaatavad viltu aktiivõppemeetoditele. 

Itaallased on harjunud oma keelega hakkama saama, inglise keel ei kuulu paljude CV-sse. Minu üllatuseks isegi turismi erialal ei õpita inglise keelt. Aga see polnud probleem! Mulle meeldis, et õppejõud ei alahinnanud oma õpilasi ja pigem julgustasid seda võtma kui head õppimise kohta. Kamba peale saime hakkama – visuaalid toetasid, vajadusel tõlkisime, abiks tulid minu kogemused keelekümblusklasside õpetamisega ja ammused itaalia keele õpingud ülikooli aegadest. 

Ma ei ole väga loengupidaja-õpetaja, pigem tahan õpilasi aktiivselt kaasata. Kui esimeses külalistunnis ütlesin, et tõuskem püsti ja valigem sotsiomeetrilises reas koht enda valmisoleku järgi avalik üritus korraldada, siis esimesed sekundid vaatasid õpilased mind eksinud pilguga. “Jajah, läpakad kinni ja püsti-püsti!” Selgus, et meie moodustatud read vajasid mitmeid kordi tihti parandamist. Naersime, et gruppidesse jagamine osutus keerulisemaks kui rühmatöö ülesanne ise. Pärast tundi nentis õppejõud, et tema kavatseb nüüd ka neid meetodeid katsetada ja kui kunagi taas saarele satun, siis ikka ühendust võtaksin üheskoos uute tundide läbiviimiseks. 

Üllatustest ühendusteni

Pole eestlastele üllatus, et peame saadikutena selgitama, kus Eesti asub ja kes need eestlased sellised on. Ikka pakuti, et Eesti rahvaarv võiks olla näiteks 40 miljonit või naabriks on äkki Leedu või Sloveenia. Vahel üllatuti, et meil on oma keel ja tasuta kõrgharidus. Või küsiti, et kas need slaididel fotod rabadest ja vanalinnast on photoshopitud. Selles on ikka omaette võlu, kui saad tutvustada kohta, mille osas on null eeldust ja ootust ning vaid üks suur müstika. Päris Tommy Cashini ei küündinud Eesti turundamisega Itaalias, aga usun, et mõne seemne panin nende peadesse idanema küll. 

Paljud mured olid siiski sarnased – vananev õpetajaskond, AI-ga võidujooks hariduses, küberpettuste kasv ühiskonnas, keskendumisraskused koolis ja mure demokraatia püsima jäämise pärast. Või hoopiski rõõm peagi saabuvast suvest ja puhkusest. 

Mida Sardiinia mulle õpetas?

Ma olin valmis kirjutama listi õpetamismeetoditest ja uutest teadmistest, kuid tagantjärgi näen, et Sardiinia õpetas mulle elamist. Jah, just nii. See sai juba selgeks tegelikult kaks nädalat enne saabumist, kui teatasin, et mul on nüüd kõik vajalik broneeritud ja planeeritud ning üks õppejõud imestas, et mis ma kiirustan. Või hoopis esimesel kohtumisel, kui kümme minutit enne loengu algust võtsime keskväljakul ühed kohvid ja mina veidi paaniliselt cornettot (croissant’i) kugistasin. Siis taaskord italianost õpetaja tuletas meelde, et oleme Itaalia väikelinnas ja kohvitamist peab nautima ka. Nädal hiljem lausa tegin rahu endaga, kui jäin parkimiskohta lõputult otsides veerand tundi kooli hiljaks. Ei jooksnud, higimull otsa ees, aga jõudsin ikka loengusse esimese kolme seas. 

Nädalate möödudes hakkas rahu kuidagi juba isemoodi minusse voolama. Ühel hommikul enne tähtsat külalistundi kõrvetasin pluusi triikrauaga ühe korraliku augukese. Viskasin selle rahumeeli prügikasti ja vaatasin, et mis siis kapist järgmiseks võtta. Nagu oleks vaid kampsuni valesti nööpinud. Ei teagi, kas asi oli igapäevases päikeses või sardide nakatavas elustiilis. 

Lisaks sellele, et aeg on suhteline, õppisin ka seda, et külma vette hüppamine on ikka aegajalt karastav ehk arendav. Ma lubasin endale, et olen täielik yes-man sellel õpirändel ja võtan kõik vastu mõtlemata piirangutele. Kui küsiti, kas ma Eesti turismist võiksin ka rääkida, siis nõustusin ja kirjutasin samal ajal Visit Estoniale ning sain neilt minikoolituse, mis strateegiatega nad Eestit Itaalias turundavad. Küsi ja sulle antakse, ütle esimene “jah” ja kõik ülejäänud vastused tulevad niikuinii kuidagi sinuni. 

Kokkuvõtteks on mul ääretult hea meel, et meil Euroopa Liidus on sellised võimalused. Olen alati olnud arvamusel, et silmaringi avardab enim ikka kodust kaugemale vaatamine, otsides sealt midagi uut, aga ka ühenduskohti. Ega muud polegi, kui la vita è bella e dolce, se solo lo vuoi. ☕* 

*Elu on ilus ja magus, kui vaid seda ise soovid. 

Gerda Rentel, Tallinna Majanduskooli õpetaja ja meediapädevuse arendaja

www.gerdarentel.ee, @meediataju

Kui tekkis huvi rahvusvaheliste võimaluste kohta, siis palun võta ühendust Tallinna Majanduskooli rahvusvahelise koostöö koordinaatori Anneli Pikkmetsaga. E-post: anneli.pikkmets@tmk.edu.ee; telefon: +372 56675086