Kvaliteedispetsialist

Kvaliteedispetsialisti eriala õpilaste tagaside Tallinna Majanduskoolile 

Kooli esimesel infotunnil ja aktusel manitseti meid kohusetundlikult tundides kohal käima ja õigeks ajaks oma töid esitama. Kui nii ei tee, siis visatakse koolist välja ja üleüldse pole eetiline maksumaksja raha siin kuidagimoodi logeledes raisata. Huvitaval kombel, osutuski see manitsus minu puhul distsiplineerivaks. Ma tunnen, et ma tahan olla tubli. Järelikult toimis selline manitsemine, minu jaoks sobiva, õppimisele kontsenteerumist soodustava seisundi loomiseks, perfektselt.

Ja siis see algas. Esimesele sessioonile saabudes häälestasin ennast juba tõestatud toimivate lausetega. Üritasin uueks kogemuseks valmis olla. Vaatame siis, mis saama hakkab. Ma ei olnud valmis positiivseks üllatuseks. Kõige esimene tund oli Alar Sistoki “Kvaliteedijuhtimise põhimõtted”. Ma vaatasin ja kuulasin teda ning pisut isegi kartsin, aga tunne minu sees muutus järjest imelisemaks. Mulle tundus, et ma tahaksin kõike, mida ta ütleb, endale sisse ahmida, meelde jätta, talletada. Kooli avaaktusel räägiti meile tagasisidestamisest. Nii negatiivsest - eesmärgiga muuta koolitööd kvaliteetsemaks, õppijale vastuvõetavamaks, kui ka positiivsest - eesmärgiga võimendada seda, mis on juba hästi. Tol hetkel tundus, et Sistok ongi siin ainuke inspireeriv õppejõud. Tekkis plaan see kindlasti tagasisidestamise positiivses voorus ära märkida. Vahetunnis märkasin õpealajuhatajat. Võtsin julguse kokku, krabasin ta enam-vähem keset treppi kinni ja teatasin kui väga ma olen rahul juba meie esimese õppejõuga. Hea tunne oli seda teha, olin endaga rahul. Olin olnud julge.
 
Aga vaata imet, ka järgmised tunnid “Organisatsioonikäitumine ja juhtimine”, “Parendamise töövahendid”, “Sissejuhatus erialasse”, “Inglise keel”, “Karjääri planeerimine“, “Arvutiõpetus”, “Koolituskorraldus” olid väga huvitavad, sisukad ja kõrgel tasemel. Ning tagatipuks üllatas mind “Dokumendihalduse” tund, millest ma tõesti ei oodanud rohkemat kui kuiva paberikrõbinat ja kopituse haisu. On täiesti hämmastav, kuidas on võimalik sellist kuiva ainet nii mahlakalt edasi anda?
 
Kuulasin loenguid suure huvi ja põnevusega, luues seoseid oma seniste mõtete ja tegevustega. Avastasin, ennast seda kõike nautimas. Ülipika, tiheda, imekspandava päeva lõpuks tundus mulle, et ma ei mäleta mitte ühtegi sõna, sellest mida terve päeva jooksul on räägitud, see-eest olin kuidagi kõike täis nagu kuumaõhupall ja tahtsin kõike endasse salvestunut kiiresti kellegagi jagada, ma tundsin ennast nii targa ja täidetu ja rahulolevana. Minu sisemus kajas mulle, et sellises koolis ma tahan õppida. Tahan näha ja kogeda, millega siin veel üllatatakse. Ma ei suutnud uskuda, et olen jõudnud ära oodata aja, mil kool ja õppimine on muutunud ka minule sobivaks või olen muutunud mina õppimiseks sobivamaks? Kes teab? I-le täpiks oli veel õppejõudude ettevalmistus. Mulle tundus, et nad kõik on meie ees esinemiseks, meiega tegelemiseks ennast põhjalikult ette valmistanud. Nad on tõelised professionaalid. Seda adudes käisid minust läbi aukartusevärinad. Kolm päeva valdas mind imetlustunne ja tundsin tõelist vaimset naudingut.
 
Minu tantsustuudio hüüdlauseks on: “Tule nüüd. Tule nagu oled. Las me näitame, kui palju on sinus veel peidus.” See on hea innustav lause. Selline võikski mõne toreda kooli
moto olla - midagi ei anta juurde, midagi ei võeta ära vaid väestatakse seda, mis juba olemas on. Tuuakse esile anded ja oskused, mis on uinuvas olekus. Ei topita kasti, ei suruta raamidesse, vaid näidatakse suundi ning antakse leebelt juhatust.